• Sten Martin

Calella, Hispaania


Puhkus, reisil peaaegu 2 nädalat. Tarisin Hispaaniasse kaasa fotoka, veel koos välguga - halleluuja, ja olin kindel, et iga jumala päev pildistan. Teadlikult jätsin koju statiivi, 200mm tele ja võtsin kaasa vaid 35mm fixi. No tegelikkus oli muidugi hoopis teine. Kahe väikese lapse kõrvalt kuhugi pikemalt kondama ei saanud (erandiks oli üks välja kaubeldud õhtu, aga sellest eraldi) ja teekonnal hotell - rand - hotell või hotell - vanalinn - hotell või hoopis hotell - lähme niisama - hotell olin ise niipalju laisk, et fotokat kaasa ei võtnud. 2. aastane tirts oli rohkem minu vaadata ja nii kui valvsuse kaotad on tal kombeks plehkat teha - see mõjutas ka otsust ilma kaamerata laiselda. Paaril päeval olin siiski rohkem hakkamist täis ja hea meel on mõningaid ka teistega jagada.

Öine vaade hotelli rõdult. "Papas" oli kohalike hulgas popp koht. Elu hakkas käima, täites baari esise platsikese noortega, kuskil peale südaööd.

Selle-eest "Jimmiz Swing Cafe" seisis tühjana oma stoilises rahus pea 24/7. Ainult omanik (kehahoiaku järgi tundus olevat omanik) tõstis lauad kella kaheksa paiku õhtul varju alt välja ja enne südaööd, vastukaaluks Papasele, jälle varju alla tagasi. Huvitav kaua ta sedasi toimetanud on?

Calella vanalinn. Tänavad, ümbritsetuna kahelt poolt hoonetega, mõjuvad veel rohkem kitsamatena, kui nad tegelikult ongi. Elu kulges rahulikult ja sagimist teatud kellaaegadel põhjustasid vaid turistid.

Liivast randa läbipaistva veega on ühtejutti pea 12 km. Kulgedes kord raudtee äärest, kord natukene eemal maanteest. Pakkudes eraldatumat paika tavapärasest rannamelust nii telkijatele, võrkpalluritele kui ka nudistidele (kahjuks ei ole neid fotosid...).

Calella linna keskmes on pärs suur park, kus kohalikele meeldib käia jalutamas, trennitamas ja kuuma päikese eest varju otsimas. Lastele on seal mitmeid mänguväljakuid. Kehalt suur ja ajumahult titt oli sinna ära eksinud ka pildil olev. Ladusa hispaania keele oskuse põhjal võis arvata, et kohaliku staatuse saanud teise põlvkonna patsaan. Välgumihkli leidis ta pargipingilt. Treppideni kulus tal vähem kui minut ja ajukene ikka niipalju lõikas - kuivad okkad süttivad kergelt. Nägi, et ma pildistan ja küsis midagi. Tundis muret, kas ma politseisse ka lähen. Vastasin eesti keeles, et jah. Äkki isegi noogutasin. Sai ka aru, mis ma vastasin. Tema inglise keelses sõnavaras oli kõik fuckid koos mother' itega olemas. Lehvitasin talle sõbralikult sõrmega. See häiris tema eksistentsi nii palju, et viskas mind keskmise kartuli suuruse kiviga. Poleks kätt ette pannud, oleksin saanud piki pead. Tegin paar kiiremat sammu tema poole. Nad jooksevad ikka väga kiiresti...

Naine jäi lastega hotelli ja Meeees laenutas rolleri, et vähe seigelda ja pildistada. Kindel plaan oli kuskilt kõrgemalt päikeseloojangut pildistada. Nii pool tunnikest trügimist ja pinnas muutus mägiteedele omasemaks: kiviklibu läbinisti suurtemate munakatega. Allavoolanud vihmavesi oli uuristanud korralikud vaod ja pidi vaatama, et kuhugi sisse ei sõida.

Leidsin ka otsitud vaate ja päikese suhtes õige koha, aga vat ikka pidin rapsima ja veel igaksjuhuks vaatama ka majaka juurde. Kõigepealt ei leidnud üldse teed, et majaka juurde jõudagi ja kui viimaks jõudsin, siis nägin ainult raudaeda. Heal juhul oli pool tundi jäänud, et üldse mingi loojuva päikese kuma kinni püüda. Igatahes otsustasin minna tagasi. Valisin natukene teise tee, tegelikult ei mäletanud kus kohast täpselt sõitsin. Tõusud läksid järsemaks ja pimedus tõusis teava. Viimasest, kõige järsemast tõusust vedas roller hädavaevu üles. Tipu laius oli vast paar meetrit ja ilma mõtlemata ma sealt alla sõitsin. Panin mingisse vakku sisse ja kohe käntsa. Roller libises minu taga umbes meetrit kaks, aga enda rullumise peatami-sega oli tõsine tegu. Kuidagi sain jalad maha surutud ning hoo pidurdatud. Küünarnukist ja põlvest jooksis verd. Rollerit ei saanu piki langust hoida, libisesin alla. Keerasin rolleri risti ja siis oli aega mõelda.

Esimesed viis minutit ei tulnud ühtegi head mõtet. Tegin suitsu. Otsustasin, et parem lähen üles. Panin rolleri käima ja ise kõrvalt juurde nügides sain peale kõva kraapimist järsaku peale. Tõstsin rolleri jalale ja jälle ei osanud midagi tarka peale hakata. Saatsin naisele sõnumi, et tulen varsti. Võtsin fotoka välja - kõik oli korras. Säri oli päris aeglane, käed värisesid ja ei suutnud pilti teravana hoida. Tegin veel suitsu. Ühe enamvähem foto lõpuks sain.

Kuidagi oli vaja nüüd alla saada. Sealt, kus tulin, läksin alla tagurpidi. Kui pidur ei hoidnud ja liialt libisesin, siis andsin gaasi ja kraapisin jälle ülespoole. Sedasi jebides sain viieteist mintsaga alla. Ülejäänud tee tagasi linna oli aeglasem, kui tulles. Igaksjuhuks. "Lõunamaa raju seiklejahing" oli asendunud põhjamaise ettevaatlikusega.

Rendis pidin loovutama omavastutuse summa 200 € kraabitud rolleri külje katteks.

Oli igati emotsionaalne.


144 views

Use of any photo on this website is prohibited without author's permission.