• Sten Martin

"Suur Rummumägi"


Ühel natukene sombusel märtsikuu keskpäeval parkisime autod koos kolleegidega Rummus tee äärde ja alustasime matka ümber karjääri. Mis maailma asju seal kambas aeti mina ei teagi. Jäin neist maha juba esimesel sajal meetril mingit kivi pildistama. Hääled kadusid kaugusesse nagu keegi oleks kõlaritega peakat hüpanud. See oli kindel signaal, et jään neist maha ja ühtegi isiklikku elu puudutavat uudist teada ei saa. Täiesti mõttetu kivi oli ja hiljem ei jätnud seda fotot isegi alles (või noh, prügikastis vist on see fail veel olemas) ja ühtegi uudist ka ei räägitud, öeldi hiljem (julgen kahelda). Matka alguse pool kilomeetrit ajasin ikka nii, et kiirel sammul edasi endal pilk kolleegide rivil kinni. Statiiv rippus fotokoti seljal ja tagus vastu kanni, aga aega kohendamiseks ei olnud. Kruusa sahinal kiire pidurdus mingi järjekordse kaadri tegemiseks. Viis-, kuussada meetrit ajasin sedasi võidu.

Vahin keset tuhast teed ja aru ei saa. Telefon, helistan: "Mart, kuuled? Kuule... vaata, ma siin teel, et kummale poole te pöörasite, et...?" "Keera paremale alla järve äärde, tule mööda serva, me siit kogu aeg lähme..."

Esimene minut porisel singlil võttis kuraasi kõvasti vähemaks ja keskendusin rohkem ümbrusele. Asjaolude muutumisel niipalju ilusamaks tekkis tunne ennast kännule suruda ja vaadata, kuulata, mida parasjagu loodusel oli näidata ja kuulda lasta. Ilus oled isamaa - mis siis, et endal pilk vangide rajatud mäel kinni. Sigaret sobis siia hetke hästi. Enam ei tibutanud ja valgus oli läinud heledamaks. Keerasin iso maha ja istusin veel hetke. Kaks, kuus või nats sammu edasi proovis gravitatsioon minust jagu saada, Breikisin Rummu karjääri kitsal porisel rajal oma tosinkond sammu. Jäin püsti. Sikutasin kummipaelaga lohvakad saja-aasta vanused suusapüksid puusadele, pilk vasakule, paremale ning hobipiltniku maailma parimate kaadrite otsingud võisid jätkuda.

Päris äge on see tuhamägi koos selle kõrval seisva vangilaagriga. Keskkond kindlasti julgustab müstilisuse tunnet. Ikka jube kogus peenikest kruusakivi on aastatega hunnikusse aetud. Osa karjäärist oli veel jääga kaetud. Vaba vesi on täiesti uskumatut värvi. Fotodelt on see näha, toone ei ole ma muutnud.

Ma ei oska öelda, kuidas see suvel koos hulga rahvaga välja paistab, kuid "Suur Rummumägi" (ma nüüd ise mõtlesin selle nime välja :-)) üksikus vaikuses on kindlasti avastamist väärt.

Pildistatud Padise kloostri katuselt. Esiplaani mets ja taamal kõrguv Rummumägi - nagu Alpide jalamil.

Teel karjääri:

"Suure Rummumäe" ääres:

Vangla kahe aia vahel:


59 views

Use of any photo on this website is prohibited without author's permission.