• Sten Martin

Kakupojad


Sõbrad vihjasid, et nende küla metsatukka on elama asunud kakupere. Käisingi mõned päevad tagasi sõprade abil kakkusid otsimas. Ausalt öeldes ei oleks ma kakkusid ilma nende abita näinudki. Ja veel ausamalt öeldes avastas kakud sõprade just viieseks saanud poeg - uue tiitliga "oma küla teravsilm". Istuvad liikumatult (kakud siis) puulehtede varjus ja passivad hääletult, vaid pead keerates, sinu otsinguid. Perepoja hüüd "kakk" vallandas meis hetkelise trügimise instinkti, sest milleks jalutada kakku otsides üksteisest natukene eraldatuna, kui seda saab teha kenasti grupis külg külje kõrval. Kiirem ja äkilisem liigutus neile ei sobinud ja lehtede raginal puult lennates reetsid ka minusugusele ""snaiperile"" (topelt jutumärgid!) oma asukoha. Väga suurt lennuringi meie eksitamiseks nad siiski ei teinud. Kui enne istusid kõrvuti kasepuu otsas, siis jälgede segamiseks otsustas üks nendest madalama vahtra kasuks ja teine, peale mõningast pikemat tiirutamist, valis kõrgema kasepuu mitte kaugel sellest vahtrast. Igati ägedad tegelased.

Tiivustatuna kahest kakupojast läksime metsatuka poole ema otsima. Päris sinna teised kaasa ei tulnud - ju nad teadsid kuhu sukeldun. Kuulsin kakku häälitsemas. Kõrvenõgesed rinnuni. Jalgadega kaarjaid samme võttes ja nõgeseid murdes astusin vaikselt edasi. Üle nõgeste paistis mullasemat pinda. Sinna plaanisingi paigale jääda ja metsa kuulata. Plaan ilus, tuju hea. Siin minu hea tuju otsa sai. Mullasem pinnas ostutus koorikuga sitakraaviks, mis tegelikult ei kandnud - no sinna ei ole hea astuda, tean kinnitada. Võtan siinkohal jutu kokku tsiteerides ühte toredat last: "Ma ei taha sellest rääkida..."


21 views

Use of any photo on this website is prohibited without author's permission.